Ajalugu

31. detsembril 1926.a. kell 14 kogunesid maavalitsuse esimehe Mihkel Nepsi kutsel tema kabinetti maavalitsuse abiesimees Bruno Steinberg, sama asutuse pearaamatupidaja Aleksander Kallus. Saaremaa rahvaväe ülem ja kaitseliidu maleva pealik major Ralf Teiman, Saaremaa piirivalve ülem kapten Voldemar Songi, Eesti Eesti Tarvitajate ühistuse Keskühistuse Kuressaare harukontori juhataja Aleksander Velvet, Saaremaa ühisgümnaasiumi õpetaja August Elmik, kaupmees Oskar Väärt ja Kuressaare notar Aleksander Lulla. Otsustati asutada Saaremaa Merispordi Selts, lühendatult S.M.S. ja Jahtklubi. Mihkel Nepsi poolt koostatud põhikiri kirjutati alla ja saadeti registreerimisele.

Tüli sakslastega – klubi ämmaemand

S.M.S. asutamise tingisid juba 1923. aastal Kuressaare Jahtklubi (“Saksa” jahtklubis) alguse saanud hõõrumised ja rahvuslikud teravused sakslastest enamuse ja eestlastele vähemuse vahel. Seni igati rahulik koostöö hakkas mõranema eestlastest klubisse astumist soovijate sihiliku läbikukutamisega. Klubisse jäeti vastu võtmata hulk eesti soost purjetajaid, kes olid jahiomanikud ning nii Tallinnas kui ka Helsingis tuntud purjetajad.

Esialgu jäeti iseseisva klubi asutamine ainelistel kaalutlustel kõrvale. Asjast saadi üle sel teel, et 1925. aasta 2. märtsil otsustati Kuressaare Eesti Seltsi juures ellu kutsuda vastav osakond, merispordi spordiring. Kuigi K.E.S. juhatus oli kõigiti vastutulelik ja tegevust toetas, oli siiski vormilisi raskusi, mida kõrvaldada ei saanud. Tekkinud olukorrast leiti siiski lõpuks väljapääs oma seltsi loomises. S.M.S.-i esimeseks kommodooriks sai Mihkel Neps.

Jahtklubi ja võõrastemaja

1929. aastal alustati ettevalmistustega klubihoone ehitamiseks – osteti puumaterjali, püstitati vundament jne. Sadamasild oli selleks ajaks juba peaaegu valmis. 1930. aastal valmis klubi liikmete annetustest, liikmemaksudest ja Punase Risti (1000 kr,) toetusest laekunud rahast insener H.Kahu plaani järgi betoonpostidele sadamasilla äärde ilus pilkupüüdev klubihoone.

Hoone avati suure pidulikkusega 3. augustil. Hiljem 1931. aastal kinkis Kuressaare linnavolikogu S.M.S.-ile maja- ja sillaaluse maa, mis võimaldas need kinnisvarad kinnistada seaduslikus korras.

Kahjuks ei ole see klubi liikmete annetustest ehitatud hoone säilinud. 1994. a. märtsis otsustas linnavalitsus amortiseerunud hoone lammutada. Hoone sellisele saatusele aitas kaasa asjaolu, et Kuressaare laht oma madala veetaseme tõttu ei olnud enam purjetamiseks sobilik.

S.M.S. omas ka Lossi 14 asuvat hoonet, kus asusid einelaud ja võõrastemaja. Kahetsusega tuleb tõdeda, et ka sama maja tabas sama saatus.

1936 aastal ilmus S.M.S. 10 a. tegevust kokkuvõttev brozüür.

Südamlikud õnnitlused ja parimad soovid seltsi kümnenda aastapäeva puhul andis edasi Eesti Jahtklubide Liidu esimees August Peet.

“Olgu käesolev S.M.S. 10 aastapäev helgeks sädemeks ja julgustavaks tuletorniks merisportlastele möödunud tegevuse kinnitamiseks ja tulevaste saavutuste sihiks”.

P. Varest S.M.S. kommodor

S.M.S.- Kuressaare aken maailma.

“Inimene otsib inimest, seltskondlikud grupid loovad sidemeid teiste omasarnastega, rahvad ja riigid loovad teid ja ehitavad sildu vastastikuseks läbikäimiseks rahvusvahelises ulatuses.”

Sellise sissejuhatusega õnnitles asjaosalisi Kuressaare tollane linnapea Johannes Perens.

Ettekande raha liikumistest ja kassaraamatu seisust tegi A. Kallus

Septembris-oktoobris on näiteks kassa sissetuleku kokkuvõte 4382 kr., väljamineku summa aga 5773 kr., novembrikuus on kassaraamatu kokkuvõted 4400 ja 5900 kr. Loomulikult tuli kassahoidjal vahe, 1000 kuni 1500 krooni keskmiselt, isiklikust taskust välja panna.

Liikmete nimekiri aastal 1936

Aktiivne võistluselu

Enne Teist maailmasõda korraldas S.M.S. ka rahvusvahelisi võistlusi, millest võtsid osa jahid Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist ja Poolast. Seltsi tegevust hoidsid üleval kohalikud võistlused ja merematkad Riiga, Pärnu, Tallinna, Kuramaale, Klaipedasse, Stockholmi ja Soome saarestikku. Peeti võistlusi aerutamises ja süstaga sõitmises. Toimusid pidevalt jahikursused. Edukamaks purjetajaks võiks pidada Oskar Väärti, kes oma jahiga YEL võitis lugematul arvul nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi võistlusi.

Allakäik

Sõda pillutas purjetajad mitmes suunas laiali. Väheste allesjäänud entusiastide eestvedamisel alustati aluste ja hoonete remontimist ning taastamist. Oskar Väärti ettevõtmisel taastati lühikese ajaga kolm-neli jahti. Talle olid abiks Aleksei Hiedel, Roman Väli, jahtklubi pootsman Lepik, Evald Jalakas, Hugo Vilman ja Tallinnast toetas Heino Kuivjõgi.

Paraku klubilist tegevust S.M.S. nimel enam jätkata ei saanud. Kohapeal moodustati 1945.a. Tallinnas asutatud Vabariikliku jahtklubi Kuressaare osakond. Peale esimesi edusamme likvideeriti 1949. aastal ennatlikult Vabariiklik jahtklubi.

Klubi varad päris spordiklubi Spartak, pärast selle likvideerimise Eestis 1955. aastal tuli saartel purjetada ka Dünamo värvides.

Siitpeale, võiks öelda, algas tõsine lagunemine. Orissaare rajooni moodustamisel õnnestus Orissaare miilitsatel S.M.S.-ile seni au ja kuulsust toonud jaht YEL endale kaubelda. Kahjuks lõppes see YEL-ile kurvalt. Sama aasta sügisel sõitis jaht madalikule kinni ning jäi sinna terveks talveks. Kevade poole mindi jahile järele, kuid õnnetuseks olid kohalikud kalurid vahepeal YEL-i tinakiilu omastanud. Hiljem suudeti siiski jaht Kuressaares taastada ja tinakiil asendati betoonist kiiluga.

Kõnealust ajajärku iseloomustasid ümberistumisvõistlused. Selle tingis väga erinevate sõiduomadustega jahtide olemasolu. 1954. aastal toimus Hiidlaste ja saarlaste vahel matskohtumine jääpurjetamises.

S.M.S. jahtklubi hoone oli sel perioodil kasutusel ka võõrastemajana, S.M.S. teine hoone oli aga mereväelaste käsutuses. Kuni seitsmekümnendate aastate keskpaigani purjetasid saarlased Tööjõureservide all.

Taassünd

Kuuekümnendate aastate alguses alustas jahtklubi noortega tööd Heiti Rebane. Ta tegi seda puhtalt entusiasmist. Heiti Rebase tulekuga peatati jahtklubi edasine lagunemine. Veel täna kutsuvad tema õpilased end uhkusega “Rebasekutsikateks”.

1976. aastal alustab tööd noortega Kaarel Niine. Saanud ise purjetamiskogemused Pärnu jahtklubis ja samal ajal tunnetades Saare Kaluris töötades tõsist puudust eesti rahvusest meremeestest, alustas ta süstemaatilisemate purjetamistreeningutega.

Tõenäoliselt algas Saaremaa purjetammises siis kõige suuremate ja tulemuste poolest seni edukaim ajajärk. Osteti hulgaliselt uusi aluseid, sealhulgas ka avamerepurjekaid. Nasva sadamas ehitati ellingu näol välja treeningbaas. Kõik see sündis tänu Saare Kalurile ja eesotsas esimehe Aldur Pitkaga. Enamus ka praegusel ajal Saaremaa purjetajate käsutuses olevast varustusest on pärit neist aegadest. AS Saare Kalur on jätkanud purjetamise toetamist tänaseni.

Kaarel Niinega liitusid natuke hiljem Janus Hiie, Kaido Trei, Mati Saarlaid ja Fred Keert. Ligemale 15 aasta jooksul kasvas nende käe all välja terve põlvkond tõsiseid purjetajaid, paljud neist on meie praegused liikmed.

Tänu headele sportlikele tulemustele jõuavad Saaremaa purjetajad Optimist klassis kuni NSVL esivõistluste võitmiseni. Kristen Pugi, Urmas Niine, Indrek Lepp. Luts klassis (praegu Laser) sõidavad siiani edukalt Meelis Männik ja Jaak Jõgi. Purjelauaga sõitmises on head saavutused ette näidata Tiit Sarapuul ja Karl Möldril.

Avamere purjetamine

1977. aastal osteti Saaremaale üle pika aja uus avamerepurjekas Tiiu, mille kapteniks sai Otto Tamm. Tiiut võib pidada mõneti sümboolseks jahiks, mis ühendab tänapäeva S.M.S. liikmed nende asutajatega. On teada, et seltsi asutajaliige Oskar Väärt tegi oma viimase merereisi 1977.a. Roomasaarest Nasvale. Esimesele jahile järgnesid mõne aja jooksul Lea, Ene ja Kadri, lõpuks sai neid kokku ligemale kümmekond.

Avamerepurjetamises on vahest parimate tulemusteni jõudnud Otto Tamm, kes korduvalt on tulnud kõrgetele kohtadele paljudel regattidel, sealhulgas mitmekordseks Eesti meistriks ja Muhu väina regati võitjaks. 1983. aasta Eesti NSV avamere purjetamise edetabelis absoluutarvestuses oli kapten Otto Tamme juhitud jaht Tiiu teisel kohal. See on kõrgeim koht mida Saaremaa jaht kunagi saavutanud. Otto Tamm jätkab aktiivset purjetamist praegugi.

Märkimisväärsete tulemusteni on jõudnud avamerepurjetamises Kaarel Niine, Ants Estorn, Kaido Trei, Indrek Lepp.

1982. aastal üritati S.M.S. esimest korda taastada, paraku ei olnus ametnikele see meeltmööda ning kavatsusest tuli esialgu loobuda.

Ajast aega on kohalikud purjetajad Saaremaa Merispordi seltsi vaimsust ja ideid edasi kandnud. Selle üheks ilmekamaks näiteks on kas või Eesti NSV avamerepurjetamise 1983.a. edetabel, mis avaldati brošüüris “Avamerepurjetamise juhised”, kus lahtris “Jahtklubi” oli Saare Kaluri jahtidel märgitud S.M.S.

1991. aastal õnnestus peale pikka vaheaega taastada ametlikult Saaremaa Merispordi Seltsi tegevus.